Kõrgendikul seisab uhke maja

peegeldades möödaniku kaja

vahvad valged kuninglikud sambad

üle elanud kõik aja hambad

maja silmiks kenad aknarivid

katust katmas nelja korstna kivid

sissekäigu katus rahu annab

lahkelt hoone sisemusse kannab

unikaalsed kaardus valged laed

kõnetavad, kui neid vaikselt kaed

iidsed seinad juttu vestavad

lugudest, mis ajas kestavad

antiigi hõngu mööbel õhku kannab

mugavust ja silmailu annab

vaibamustrid virgutavad vaimu

ilu olemusest andes aimu

laualinikutel lillevaasid

puhvetites suveniirid, klaasid

vanamoodsad valguskandjad rippu

esteetilise tunde viivad tippu

rohetaimed mahendavad meeli

kõneledes taimeriigi keeli

seintel maalid pilku püüavad

kunsti silmitsema hüüavad

ühes ruumis laual küünlasära

viimasedki pinged uhub ära

valge sein siin võimsat pilti kannab

sisekaemusele ruumi annab

kaunis ingel, lillesülem käes

tervendavas taevalikus väes

kiirgab usku, armastust ja lootust

kesk paremate ajastute ootust

need võluvad ja hääletumad tiivad

hinge süvarännakule viivad

need silmad rahusõnumit on kandmas

me südameisse armusoojust kandmas

maja taga, rohetaval pinnal

hingata saab rahulikul rinnal

magusamaid lillelõhnu neid

oo, kuis hinge ülendab see leid

vaikses tuules kohisevad puud

nende kõrval koged hoopis muud

olemise vormi, suunaviita

koged Looja puudet, mida kiita

siin tervendavad pingid muru peal

liblikad ja linnud siin ja seal

tiibu lehvitavad allpool taeva

leevendamas terveneja vaeva

siin Universum võimendunud väega

hoiab Sind kui vennaliku käega

kas viibid tunni, kaks või kauem veel

saab toidetud Su püha kuues meel

heas Kirna mõisas avardub Su hing

siit lahkudes kui jätkub eluring

Sa osa saanud armust, rahumerest

leebelt hoolitsevast ingliperest