Pimeda ruumi rituaal

Pimedus on pärit maailma algusest. Heli tuleb ja läheb-vaikus on, valgus tuleb ja läheb, pimedus on kogu aeg. Kohtudes ilmaruumi ja oma sisemise algusega-avad sa oma olemuse. Pimedusel ei ole piire, seal pole ka aega-sest kõik on hetkes. Seda rituaali on kasutanud väga vanadest aegadest erinevad rahvad. Kes on käinud pimedas, on kohtunud oma tõelise minaga. Seda peetakse ka kõigi vaimsuse teel käijate oluliseks rituaaliks. Ka siis kui on vaja elus teha pööret.

Pimedas ruumis ollakse vähemalt 5-7 (või rohkem) päeva üksi, pimeduses ja vaikuses kohtumaks oma sisemise olemusega. Avab meeli ja müstilisi võimeid. Selle ajal kohtub inimene ka oma hirmudega.

Hea neile, kes tahavad teha elus muutust, ja ka neile , kes julgevad enda sisse vaadata ja vajavad andekuste ja võimete avardumist. Seda peetakse ka väe tee alguse katseks, kes julgeb kohtuda endaga, see julgeb ka elada. Väga hästi arendab jooga ja meditatsioonioskust, oskust vaikuses olla vaikselt.

Pimeda ruumi paik ehk koht kus see asub on väga tähtis. Pime ruum ei saa olla linnas, sest seal pole ürgsust. Leesoja Pime ruum asub paksus metsas, eemal kõigest. Algselt oli seal kartulikelder. Seal sai tehtud esimesi rituaale. Sellele samale kohale on ehitatud suur maaalune koobas , sest pimedus on ka minek maaema üska, mis sümboliseerib uuestisündi. Seal on piisavalt ruumi teha harjutusi, ka veidi kõndida, lai voodi, eraldi wc ja sooja vee tegemise nurk ( see annab ka võimaluse pimedas sooja suppi teha). Paigutasime sinna ka põrandakütte, mis annab võimaluse ruumi saada sooja. Soe paneb lõõgastuma, avab meditatsiooni.

Pimedusse minekuks peaks end ette valmistama, oluline on sisseminemise hetk (see on igal ühel eraldi juhendatav) ja väljumine. Peale pimedat minnakse sauna ja saab selle maailma toitu. Peale pimedat ei tohi kohe päikest vaadata,ühe päeva peaks kandma päikeseprille.Samas ka väljatulekule järgnev päev on soovitav olla veidi rahulikumalt, ei ole soovitav lastega kokku puutuda, ega väga palju rääkivate inimestega. Pimeda ruumi kolmel esimesel päeval tavaliselt inimene magab, sest ta on tavaelust nii väsinud.

Peale magamist mõtleb läbi kogu oma elu. Edasi , kuna aju ei saa tööd, siis pöördub ta sisemusse, kus me kohtume oma hirmude, vajaduste, allasurutuga. Siis saab teatud tehnikatega (igal jälle oma) sellega tegeleda, sest aega ju on. Ja siis saabub pimedus-kus pole enam mõtteid, on vaid hetk, kus avatud silmadega näeb midagi, mida on võimatu kirjeldada.

Väljudes pimedusest on kõk inimesed erinevad: mõni tuleb käpuli kuni Leesoja majani, mõni rullib end, teised näevad palju värve , tunnevad lõhnu. Mõni ei räägi nädal aega, teine räägib kohe kogu öö. Oluline on teadvustumine, mida inimene tunneb pimedast väljudes, ja see kuidas ta oma maailmas teeb korrektuure.

Pimedusse on võetud kaasa väga olulisi asju: kindlasti märkmik ja pastakas, et kirjutada. On võetud riitusesemeid, tikitud oma surmatekki, kootud kindaid, joonistatud uskumatuid pilte, tehtud make up´i... Kaasa võetakse omale vajlikud toidud.

Tantras minnakse pimedusse ka koos partneriga (eeldusel , et mõlemad on kord samal aastal suhteliselt järjest pimedas käinud). See liidab ja loob kustumatuid mälestusi, kuid mittesobivuse puhul see ka kindlalt hävitab, ja väljutakse eraldi.

Kahekesi olles ei räägita ruumis, kuna siis saab teada alateadlikke tundeid. Kahekesi pimeduses meditatsioonis olles hakkab kasvama seksuaalenergia. Palju seksuaalseid haigetsaamisi ja eneseületusi saab sellega ravida, ka seda kui me ennast ei väärtusta.

Pimedal ruumil on üks eriline omadus, vähemalt minu kogemuse põhjal- sa ei tahagi sealt välja tulla, sest ise ju endale me haiget ei tee, küll aga ilmaruum. Ja sinna Pimedasse ruumi lähen ma ikka ja jälle igal aastal tagasi.

Kes soovib Pimedasse ruumi ja kui pikaks ajaks (kui võimalik, siis 7 päeva on mõjusam - minimaalselt 5 päeva), andku teada . Pimedas ruumis käiakse ka koos lastega, siis on see aeg esialgu 3 päeva, j avanem on nn hingelooja. leesoja@gmail.com tel 5103779.

Pimeda ruumi rituaali osalus on 151eur kuni 7 päeva.

 

Rohkem saad lugeda Pimeda ruumi rituaalist ja sealt leiad ka ankeedi , mida enne täita www.leesoja.ee

Pimeduse puudutusega - Thule

Pimedas ruumis käinud inimhingede kogemused....

Minu nägemus endast, Miks ma läksin
Olen madala enesehinnanguga, ning sellest tingituna liiga nõudlik ja perfektsionist iseenda (ja oma lähedaste) suhtes. Tihti juhtub, et teen mind huvitava valdkonna/asja kohta nii suure eeltöö, et asja endani jõudmise ajaks olen kuidagi „laiali valgunud" , letargilises energias ega suudagi asjast endast rõõmu tunda või seda üldse ette võtma hakata.
Kuid ma olen teadlik, jälgin seda mustrit ja muutun ... omas tempos.
Kuigi ma kinnitan iseendale, et teistele meeldimiseks, nende heakskiidu ja armastuse „väljateenimiseks" ei pea ma olema Keegi Teine, vaid võin olla Mina Ise – siis see on Üks Eriti Suur Vale. Ma tunnen sageli süümepiina, kui ma ei vasta teiste inimeste ootustele; eriti palju kurbust põhjustab mulle mu suhe minu 9-aastase pojaga, kellega me oleme lähedased aga ometi ... ometi tunnen, et meie vahel on miljon miili ... me ei oska suhelda ja põhjustame vastastikku palju pettumust. Lihtsalt sellepärast, et meil mõlemal on ootused, mida teine ei saa täita. Ega peagi.
Mõtlesin puhkust planeerides, et millal ma üldse iseendale olen aega võtnud ja taipasin, et ega olegi – alati olen sättinud oma tegemisi lapse või mehe soovidest lähtuvalt, käinud puhkamas kohtades, mis mind ennast kuidagi ei kõneta, üritanud pakkuda meelelahutust ja teeselnud kohalolu. Kokkuvõttes on kõigil sellest sitamaitse suus olnud.
Tingimused, mida Pimedus loob
Sealt edasi hakkasin mõtlema, et millised peaksid olema tingimused, mis minu väljapuhkamist ja iseendaga olemist toetaksid, ning jõudsin Pimeduseni.
Pimeduses jäävad varem või hiljem ära kõik asendustegevused; telefoni, teisi inimesi, mingeid „kohustusi" ei ole. Jääd täitsa üksi iseendaga. Enam pole kuhugile sukelduda ega joosta.
Ma jätsin kogu „kodutöö" tegemata, leppisin aja kokku, vinnasin seljakoti selga ja lihtsalt läksin.
Ma kardan pimedust, olin valmis selleks, et ilmselt suren hirmust. Mul oli, mida karta.
Mingit pikka tseremooniat ei eelnenud - otse bussist läbi metsa, Erik näitas kätte, kus miski on ja koopauks sulgus.
Pimedus.
Ootasin. Ootasin, millal veri tarretub hirmust pimeduse ja täieliku haudvaikuse ees. Ja mingit hirmu ei tulnud.
Ootasin, millal tuleb hall.
Ja see pimedus on PIMEDUS. Täielik kottpimedus. Tunne on selline, nagu oleksid lihtsalt üks hing või vaim, mis on ihuüksinda tühjas ilmaruumis. Mitte midagi ei ole.
Mingi aja pärast jõudis mulle kohale, et terve ruum helendab sinakast valgusest. See valgus tuli päris kindlasti minust enesest, minu peast, laubalt. Ainult, et kui ma käe oma näo ette tõstsin, ei näinud ma mingit siluetti – olin ise selle valguse suhtes nähtamatu, viirastus.
Ja see valgus ei lasknud mul uinuda. Olin salamisi lootnud, et saan välja magada, põõnata terve selle nädala, tõusta siis, kui ise tahan. Ja nüüd olin ärkvel. Üksi iseendaga.
Esimesel päeval ma ilmselt sain teha vähemalt ühe harjumuspärasest pikema ööune aga kogu järgneva nädala jooksul ma pakun, et ei maganud rohkem kui 6-7 tundi ööpäevas. Mu ajaarvamine oli ilma teragi valguse ja kellata täiesti täpne, teadsin täpselt, millal on varahommik.
Mu ümber on valged seinad, hallid seinad, suured võlvidega ruumid. Ma istun mingi suure torni äärel ja all on piiritu tühjus. Ma ise olen suur ja kondine. Suur – ma mõtlen – kolme meetri kõrgune. Hiiglane.
Ma sirutan sinna tühjusesse käe ja puudutan ... koopa seina muidugi. Meelsasti liiguksin ma käpuli, ma isegi proovisin seda, aga käpuli roomates kaob mul igasugune suunataju.
See, kuidas aju suudab luua pilte, millel ei ole meie hetke kehalise reaalsusega mingit pistmist, on aukartust äratav.
Liigun mingites suurtes tornides, pühakodades mis on vee all, suur rai ujub mööda. Ilmub suur hõbedane metallsammas. Ma pööran ennast täielikult selle poole ja see suunab ennast mulle rindu, täidab mind, on nüüd minus. Seinad muutuvad lillaks ja vaarikapunaseks, krobeliseks.
Ma liigutan ja venitan seda valgust, mida ma ise loon.
Kiim
Ärkan ja olen pehmelt öeldes kiimas. Oma päris reaalsuses tundsin midagi nii võimsat 25 aastat tagasi. Minu hetkeelus on piiranguid ja põhjuseid, miks ma ei tunne midagi sellist mõne reaalse mehe vastu. Aga praegu ma sooviks lihtsalt, et mingi piisavalt jämeda riistaga Pimeduseolend täidaks mind. See on mingi eriti umbisikuline soov, loomalik kiim. Kogu mu keha pakitseb. Mu rinnad plahvatavad kohe. Ma pean oma soovidega olema ettevaatlik, need kipuvad täide minema ... kui ma väga tahan. Ma ei pea mitte midagi tegema, lihtsalt laman ja hingan sügavalt ning see tunne rahuldab mind. On soe ja turvaline.
Ma ei kasuta oma elus oma meelelisust sel moel nagu peaks. Minus on nii palju erootikat ja „räpast mängulisust" aga ma ei tea, kellega seda jagada. Ma ei arva, et ma peaksin ennast niisama mingitele üksikutele isastele pakkuma. See oleks nagu raiskamine. Aga äkki ma peaksin hoopis kirjutama?
Siis saaksid sellest osa paljud inimesed; tunneksid erutust, iha ja igatsust puudutuse järele. Ma mõtlen sellise puudutuse järele, mis paneb hinge nutma. Tunneksid minu loodus ära iseenda hirmud ja piirid. Loobuksid keskpärasusest, õpiksid igatsema ja unistama, tahtma. See saaks olema hard – rõvedalt aus, intiimne, inimese olemusse tungiv, raputav, piinlik.
Kontrolli loovutamine ja hügieen
Mul on peaaegu lõbus. Kogu see mõte kontrolli käestandmisest meeldib mulle väga. Ma ju ei tea reaalselt mitmes päev on, tean ainult, et märguandeks on kellukesehelin metsas. Lihtsalt olen ja teen mis tahan. Ma pole ennast õieti pesnud ka – tõenäoliselt on mind siit võimalik lõhna järgi üles leida. Kogu mu ürgne loomus ja rõõm saavad olla kohal, ja seda mitte läbi haisu, vaid läbi tunde, mis mul on. Mina olen tunne, mitte hügieen.
Kogu see pesemisevärk on ka üle tähtsustatud. Paari peotäie veega saab ennast väga edukalt strateegiliselt puhtaks.
Suuhügieeni nippe ... kui olete hambaharhja ja pasta maha jätnud ... ja peate 7 päeva hakkama saama ... siis käib kustutuskumm pliiatsi otsast kah. Ja nätsu ning näpuga saab hambaid nühkida ...
Kes on vaenlane
Kui ma enne siia koopasse laskumist mõtlesin, et ainus, keda pean tõsiselt kartma, ainus vaenlane endale olen mina ise, siis pimeduse valguses hakkan mõistma Thule mõtet – ise me endale haiget teha ei saa, ilmaruum on see, mis põhjustab valu ja kannatusi. (See oli midagi umbes sellist. Pean tunnistama, et miskipärast on see ka ainus, mis mulle Thule kirjutistest meelde on jäänud ja enne Pimedust ma vaidlesin sellele pigem vastu).
See igapäevane võitlus, et jääda voolus iseendaks, mitte minna kaasa, mitte kaotada eripära, see räsib. Kas üksikisiku protest üldsuse vastu on piisav? Kuidas protesteerida nii, et seda mõistetaks? Kuidas kaitsta iseennast ja oma last? Lähedasi? Kas üldse peab kaitsma? Kuidas olla nii, et üldse saavad olla lähedased? Miks mul on kogu aeg nii palju sellist, millele ma pean vastu olema? Kas „viga" on minus?
Pimedus on rahustav. Pimedus on turvaline.
Öö saabub siis, kui uni tuleb. Lihtne.
Võin silmad sulgeda aga see valgus on ikka siin; valge, sinine, roheline, lilla, punane; suurte seinade ja kujunditena, tulukestena, kolmnurkadena, ringidena, moodustades käike ja koopaid, võlve, lihtsalt pikki sirgeid seinu. Mu ase liigub koos selle valgusega; kord olen taevasse tõstetud, siis jälle madalal, seintest piiratud. Vahel on see täiesti kaldu, olen kuristiku äärel oma kaldus asemega ega karda sugugi allaveeremist.
Paar korda olen tundnud, et olen justkui üks suur juurestik (või pigem juhtmed, sest see on mulle tundmatu materjal) – laotun kordades suuremana üle hiiglasliku ruumi ja ammutan sealt midagi.
Ma ei ole veel valmis
Ühel päeval tundus mulle, et metsas heliseb kelluke. Ma sain aru, et vara veel, 7 päeva ei saa olla läbi. Kogu mu olemus tundis pöörast hirmu, et pean siit välja minema enne, kui ma valmis olen. Ma ei ole valmis välja tulema. Ma ei taha välja tulla.
Ma ei ole valmis välja tulema. See on nagu hirm abordi ees, hirm sünnitusse sekkumise ees – tahan ise tulla, ärge tulge oma peenete vidinate ja kellukestega! Ma ei ole valmis.
Väikesed tahtmised
Tahaks punast veini, tahaks juustu, küpsiseid, rohelisi oliive. Tahaks ekspressot. Ja tooge see ekspresso mulle enne neid teisi asju. Tänan. Haaa haaa haaa. Mida see küll minu kohta ütleb? Taandareng? Või lihtsalt kohatu, lollakas huumor.
Tahaks midagi head. Tahaks aknast välja vaadata. Magada ka ei saa. Ja kõik see kehaline tegevus – ogamatt,TRE, mediteerimine, venitamine – tundub nii energiakulukas. Kui ennast siin füüsiliselt ei väsita, siis ei lasta ka uinuda.
Kehas elamine
Imelik värk see kehas elamine. Äkki tuli mul tohutu soov olla KOHAL. Kehas ja maandatud, mitte hõljuda oma väljamõeldud maailmas. Ma ei pea mitte midagi tegema, et ennast „minema tõmmata". See käib mul liiga lihtsalt. Võiksin uidata. Aga mul pole selleks mingit soovi – vist liiga palju oma elust olen „minema tõmmanud" seisus mööda saatnud.
Nii oluline on olla kohal. Või ma petan ennast praegu. Ma vist kardan, sest osad mu kogemused on olnud sellised, kus ma vajan kedagi kõrvale. Ma ei tea, kas ma oma maa-alusest tunneliterägastikust ja mädanemisest, täielikust lagunemisest ning põrmustumisest oleks ilma Kerdi abita välja tulnud. Ma ei tahaks siin millegi sellisega silmitsi seista.
Sisekujundajad
See, kui vilkalt siin sisekujundajad tegutsevad, väärib imetlust. Iga kord, kui püüan ära arvata, kus miski hädavajalik asub, on see juba teise seina paigutatud. 5x6 lühikest sammu ja ikka on siin võimalus ära eksida.
Vahepeal muutub see koobas öiseks kosmiliseks heinamaaks, siis saan soojal maapinnal lamades tundmatut taevast vaadata. Ümberringi kasvab kummist, või-ma-ei-tea-millest, vili (kui seda nii võib nimetada), kerge tuuleõhk toob värskust ja lillas taevas säravad kaks kuud. Õigemini on see heinamaa mingi malahhiidist lagendik, mida ääristab see ei-tea-mis.
Kui usud, siis on
Mulle meeldib see Castaneda mõte vareseks moondumisest ja lendamisest. Ka Põrgupõhja Jürkal oli vist mingi selline lause, et „Kui usud, siis on"? Ma lapsena mäletan korduvalt ja korduvalt, kuidas ma mööda tuba ringi lendasin, samal ajal, kui mu keha voodis lamas. Siis tundus see nii loomulik, miks ma siis nüüd pelgan, kui see juhtub? Nüüd olen ma märksa suurejoonelisemateks rännakuteks võimeline ... miks ma siis iga kord ikka hirmu tunnen?
Ja mõelda nüüd meie lapsikutele hirmudele ja alaväärsusele ... „ kui usud, siis on" ...
Ma olen Täiuslik.
Ma olen Suur Looja.
Tõestust?
Ma ei pea midagi tõestama. Kui ma lihtsalt niisama, isegi midagi mõtlemata, saan rännata murdosa sekundi jooksul teise galaktikasse, siis mida ma suudan luua, võttes appi TAOTLUSE?
Toit
Minu suurim õppetund elus üldse on see, kuidas iseendale aega võtta. Ja ajal on siin hoopis teine kulg.
Ma ju tean küll, kuidas valel ajal , vales kohas, kiirustades või vales meeleolus söödud toit mõjub nagu mürgitamine – teeb pahuraks, letargiliseks, piinlevaks.
Kogu mu nädalamenüü koosneb pätsist teraleivast, 350 grammist metsapähklitest, 300 grammist tumedast kirsishokolaadist ja 6-st Knorri pakisupist. Tee ja supi jätsin peale esimesi päevi kõrvale – ma ei suutnud taluda, kuidas veekann mu vaikust rebestas – see oli nagu saadana metroo ja mina lamasin rööbastel, oodates, millal rong mind lömastades läbi kihutab. Pealegi ... maitsemeel on nii terav ja piparmünt ei sobi siin kohe mitte, ajab iiveldama.
Leib ei ole kunagi nii hästi maitsenud ega kõhtu täitnud, kui siin. Toidu rahulik läbimälumine tundub iseenesest mõistetav. Maitse on teine. Lõhn ka. Niiske koopaõhk mõjub pähklitele hästi – teeb need lihtsalt täiuslikuks.
Ma kuulen juba, kuidas ämblik seedib siin neid õnnetuid, kes ta võrkudest eemale ei oska hoida, ma ei saa endale vee keemise heli lubada.
Vares lendas hirmsa kisaga. Ma kuulsin heli. Tõtt-öelda paar päeva tagasi ma kuulsin ka mingit kõminat, millele järgnes koera haukumine ...
Kõik maailma hirmud
Ja siis tuli Öö. Kõik maailma hirmud.
Vaheuks kääksus. Keegi tegi või lükkas selle irvakile. Tükk vaikust ja siis koperdas keegi mu pliiatsiteritajale otsa. Vaikus.
Ma tundsin, et keegi on veel. Mõte töötas palavikuliselt – see ei saanud olla hiir, sest hiired on rumalad ja lähevad joonelt sinna, kus on toit – leib ja pähklid. Seda aga toit ei näinud huvitavat. Madu? On ju sügis ja maod otsivad sooja, kohta, kus talveunne jääda.
Ma istusin, täiesti kangestununa. Üritasin püüda iga vähimatki heli ja samal ajal seda ignoreerides uinuda. Vastuoluline. Siis kuulsin põntsatust kraanikausis. Näib, et sellele meeldib vesi ...
Ja siis ma taipasin, et olen istunud sel moel palju öid – täielikult tardununa, oodates, et keegi paneb tule põlema.
Äkki nägin täiesti selgelt, et olen nii umbes 4-aastane ja istun oma tollases kodus vanemate voodis ja ootan, et oleks mingigi märk valgusest. Mu silmad on pimedusele pärani lahti ja ma olen hirmust poolsurnud. Kedagi ei tule. Ja nii ööst öösse.
Kahjuks on see ilmselt minu lapsepõlv. Sest mu ema käis 3-vahetusega tööl ja mu isa oli merel. Mul ei olnud hoidjat, meil ei olnud kedagi, kes minuga oleks olnud, kui ema oli tööl. Mind tassiti mööda arste, ma olin kuid haiglas ja mu diagnoosiks oli „südame reuma"; ema toppis mulle lusikaga hapukoort suhu ja kõik uskusid, et ma ei ole elujõuline. Keegi ei saanud aru, et ma olen lihtsalt hirmust poolsurnud.
Ma panin küünla põlema. Ma olen nüüd suur tüdruk ja kaitsen ennast ise. Ma valgustasin läbi iga koopasopi, kõik pinnad ja orvad, kraanikausi augu, tualeti saepuruämbri, tuulutusavad. Kõik kohad.
Ja puhusin siis küünla ära. Keegi oleks nagu elusast peast mu silmamune nülginud. Valgus – kohutav. Valus. Aga ma olin rahul – see oli nagu vastutuse võtmine ja ohvrirollist väljumine. Ma olen suur – keegi ei sunni mind hirmu tundma, kui mul on hirm siis ma tegutsen.
Ja siis ma uinusin. Magasin vist ainult paar tundi ja ärkasin läbimärjana. Kui keegi tahab teada, kuidas lõhnab väljahigistatud hirm, siis see lõhn on ilmselt ka peale pesu mu riietel küljes.
Jäin uuesti magama ja nägin unes ebareaalset maailma, kus vapsiku peaga hiidliblikad vallutasid maailma. Maailma, kus ma ei suutnud end ümbritsevaid inimesi vaklade sisse uppumisest päästa, ning lõpuks ka ise lämbusin vajuva liiva alla.
Ärkasin. Äkki tundub mulle, nagu ma kuuleksin maapeal toimuvat – nagu keegi oleks lõpetanud hiire elu – vigin ja rabelemine.
Kahtlane on see, et enne „helide" kuulmist toimuks mu ajus nagu mingi häälestamine, nii et ma ei ole sugugi kindel, et see ei ole mu enda loodud heli.
Sarnane tõmbab sarnast ... kas see on lihtsalt minu hirm, mis paneb koopa sel moel elama?
Kui ma suudan luua valgust, siis suudan ilmselt luua ka heli ...
Igatahes eelneb sellele helile mühin või vere liikumine peas.
Ma lootsin Pimedusse tulles, et ma kogen Absoluutset Vaikust, kuid tegelikkuses kuulen lakkamatult mingit elektri sirina sarnast heli. Saan aru, et see on vist mu enda vereringe või aju, mis seda tekitab.
Samas loob see sellise tunde, nagu ma oleksin mingi „liini" otsas. See tunne aga tõstatab esile vastiku küsimuse ... kas ma kuulun selle „liini" otsas olles mingisse süsteemi, võrku, maatriksisse? Kas mul üldse on vaba tahe? Või on mu elu üks kuradima mäng mida juhib või jälgib see „miski"?
Helid, mis kuskilt ülevalt, maapinnalt tulevad, muutuvad aina veidramaks ... nagu luik oleks karjudes ja kaeveldes puude vahel lennanud ning hiljem oleks nagu keegi lühdalt ulunud. Aga ka see võib olla mu omalooming – Luigeneitsi ja kahe hundi toitmine ...
Hääl peas reageerib hirmule kõrvade tagant algava mühinana, koopast käib läbi nagu puhang, järgnevad erinevad naksatused ja krõpsatused. Kas tõesti minu hirm on see, mis liigutab siin asju?
Üks osa minust irvitab selle hirmu peale ... Ah või teie olete hirmsad, kes te siin pimedas nahistate ja luurate, krabistate ja asjadele otsa roomate ... Mina olen ka! Hirmus!
Ja siis tuli kellukesehelin metsast
Paras oleks olnud veel vähemalt 3-4 päeva kauem olla. Pakkisin käsikaudu oma asjad ja vantsisin läbi kottpimeda metsa talu poole. Mitmel korral nägin, kuidas mu saatja läks korraga kahes suunas. Oli öö. Kell oli pool üks.
Hommikul
Varahommikul saunast toa peale minnes sattusin nõiaringi – kell oli pool kuus ja oli haruldaselt pime. Tuiasin hoonete vahel ja sain aru, et kuidas ka ei püüaks, käin ringiratast. Äkki tundsin, et keegi on täiesti hääletult mu kõrval. Suur must koer, tokerdanud karvaga. Palusin, et ta juhataks mind vähemalt tagasi sauna. Ja ta juhatas. Poole tunni pärast, kui hakkas koitma, leidsin toapealse ja pugesin voodisse. Hea ja turvaline oli olla – kõik naksus, kääksus, aknalaual põristas täiesti müstilise heliga putukas, kuhu suunda ka ei vaadanud, igal pool olid kas ägedad ja müstilised kaltsuvaibad või siis pealuud.
Pimedusest võtsin kaasa uued värvid, 3-D nägemise, igatsuse. Mingi imeliku Neutraalse Kõrvaltvaatamise. Ka Pelgupaiga. Ma sulen tihti keset päeva silmad ja olen Pimeduses. Koopas. Ma tunnen selle lõhna, seda „miskit", mida võib tinglikult nimetada maa südametukseteks.
Midagi ei ole enam endine.
Ma mõistan, et teiste jaoks on see segadust tekitav, võõras ja seega ebamugav. Minu jaoks oli see vajalik. Ma olen palju teadlikum, mu soovid ja unistused on palju selgemad.
Ma lähen tagasi. Kindlasti. Ja olen pikemalt kui seitse päeva. See on parim sisekamuse viis, see on parim viis iseennast tundma õppida, see on parim viis iseendaga sõbraks saada.
Vesta

 

Päikest Thule ja Erik!!!

 

Pimedas ruumis viibimine oli minu jaoks hea puhkus ,kus sain tegeleda vaid ENDAGA!!! Mitte keegi ei seganud Iloiset kasvot
Pimedaga harjub väga ruttu. Kus miski asub, see tunnetus tekib ka kohe. Alguses muidugi kobad kõike kätega nagu siil udus.
Väga hea on tegeleda joogaga, mediteerimisega ja paljude muude vaimsete ning ka füüsiliste harjutustega.
Huvitav on see ,et ei olnudki mitte mingeid hirme mida algselt arvasin esile kerkivat ,et neid peaksin kogema, tunnetama ja siis neist lahti laskma või ümber tegema.
Sõin väga vähe, jõin palju vett ning magasin ikka väga,väga palju.
... heli tuleb ja läheb- vaikus on...
Ka rähn andis toksides mitmel korral märku, et nüüd on päev. Kõik tundus üks, üks tervik .
Pimedast välja tulles oli öine teavas nagu led vagustitega kaetud.
...valgus tuleb ja läheb, pimedus on ...
Lõhna ja maitse tundmine oli tundmatuseni muutunud. Kõik muutused ja uuendused mu elus toimusid väga kiiresti ja justkui võimendatult.
Järgmine kord olen pimedas juba kauem.
... Heli tuleb ja läheb –vaikus on, valgus tuleb ja läheb, pimedus on kogu aeg ...
Kaido

 

Tere, panen paar oma kogemusetera:

 

Pimeda ruumi kogemusest on head mälestused, oli üsnagi teistmoodi ettevõtmine, olla pikalt pimedas ja vaikuses. Igasugu asju tuli üles, emotsioone seinast seina, täielikust lootusetusest taevaliku õndsuseni välja. Iga päev oli erinev. Sain palju elu üle järele mõelda ning ka korralikult välja puhata. Pimedas tõusis märgatavalt seksuaalenergia, kindlasti sooviks pimedat ruumi järgmine kord jagada koos partneriga.
Head,
Indrek

 

Olen siin vastamisega pikalt hoogu võtnud. Nüüd siis kirjutan, mis on aja jooksul püsima jäänud või tahab täna välja tulla.

 

Minu kogemus pimeruumis viibimisest on väga hea. Peale tehnikat oli tõsiselt rahulik tunne - võiks öelda, et Maailm "püsis paigal". Rutiinsetest sündmustest koosnev veerev ratas peatus. Tugevnes keskpunkt ja eneseterviklikkus. Tähelepanu koondus sissepoole. Vaatad maailma rohkem enese seest kui, sellest mingist kihist enda ees. Qigongi harjutuste mõju tugevnes - need on olemuslikult seotud tähelepanu ja tunnetusega. Suundudes tagasi argipäeva lagunse see kuu või paari jooksul, aga kogemus jäi alles. Muidugi, väljatulek on elamus omaette ja saun oli õudsalt mõnus. Aitähh veelkord!

 

Ideaalis võiks seal käia kord kahe/kolme kuu tagant nii ühe nädala. Siis tekiks püsivam nivoo ja ei kukuks niipalju tagasi. Või olla ise üks nädal ja elukaaslane (mees/naine) järgmine nädal, siis vast püsib õhkkond kodus pikemalt "pimeduse" lainel.Kõrvatropid võiksid ka kaasas olla.
Päikest,Tõnu

 

Saadan väikese kokkuvõtte ka oma kogemusest:

 

Olen alati arvanud, et minu elus ei ole eriti ette tulnud õnnelikke "juhuseid ja kokkusattumisi". Kuid see, et mul ootamatult avanes võimalus minna pimedasse ruumi just sellel hetkel (isegi just sellel konkreetsel nädalal), kui mul seda kõige rohkem vaja oli, on kindlasti üks selline "õnnelik juhus".
Kõige rohkem hämmastas mind ilmselt see, kui palju suudab ja jaksab üks inimene mõelda. Iga kord, kui mulle tundus, et nüüd olen ma küll kõik ära mõelnud, läksin täiesti väsinuna magama. Ärgates esimese asjana loomulikult hakkasin ma kohe jälle edasi mõtlema, kuid iga kord paistis mõni asi teise nurga alt, kuidagi teistmoodi. Ja lõpuks, seitsmepäevaste mõttetalgute tulemusena, jõudsin ma olukorda, kus tundsin ennast kindlalt, rahulikult, rõõmsalt ja hästi.
Ju oligi mul vaja seitset vaba päeva, et töötada põhjalikult ja lõpuni läbi kõik oma häirivad teemad, mis igapäevaste tegemiste vahel olid jäänud pooleli, lahenduseta, muutes mind rahutuks, närviliseks ja ebakindlaks.
Kuna mulle tundus, et mu mõtted on jube lärmakad ja samuti suurema osa ajast vilkus ja sähvis mul silme ees mingi valgus, siis oli see nädal tegelikult nagu mingi disko. Täielikku vaikust ja pimedust kogesin ma üsna vähestel hetkedel.
Kokkuvõtteks võin öelda, et olen tohutult tänulik selle võimaluse eest ning ääretult rahul tagajärgedega, kuid siiski loodan, et mul niipea ei teki vajadust seda ettevõtmist korrata:)

 

Tervitustega,
Marge

 

Tere Thule, tervitused...

 

mõni sõna siis tagasisideks Pimedas ruumis kogetu kohta. Ja päris hea tunne on seda endalegi meelde tuletada, kui sisemiselt võimas see kogemus ikkagi on ja et miski, mis seal muutus minus endas, see on nüüd alati olemas. Nii et aitähh, Thule.

 

Aga siin siis mõne sõnaga Pimedusest:
Sügav meditatsiooni kogemus, minu jaoks justkui kohtumine nähtamatuga. Paradoksaalsel moel võin öelda, et just selle nähtamatu taustal sai nii mõndagi nähtavaks :). Tunnen, et see "miski", millest seal olles sain teadlikuks, see on mul siiani kaasas. "Miskiks" nimetan seda sellepärast, et kuidas kirjeldada midagi mida pole näha? Saan selle kohta vaid öelda, mida seal ei ole. Ei ole kuju, ei ole värvi, ei ole vormi. On lihtsalt taju, tunnetus täiesti teiselt tasandilt, justkui teatavatsorti "jõud" või millegi "olemasolu", mis kannab iseenesest. Nüüd on muidugi minu ees küsimus, kuidas integreerida seda tunnetust rohkem oma igapäevaellu? Ja et mitte kaotada seda tunnetust, tormates vahetevahel suure hooga oma "isiklikesse probleemidesse" ja tavaellu...
Võibolla mõistsin seal Maa-sees esimest korda, ilma et oleksin osanud seda tookord seal veel sõnadessegi panna: ET HIRM ON VALIK. Sõnad tulid hiljem ühe minu õpetaja kaudu. Ilmselt nii see käib, et enne kogemus ja siis integratsioon erinevatel teadvusetasanditel. Sellest olen aru saanud, et see on protsess. Et seda tuleb õppida, kuidas hoida ja avardada oma teadlikkust. Ja vahel on vaja asju lihtsalt korrata ja korrata, kuni sellest saab tervik.
Tänud kindlasti Thulele selle erilise võimaluse, hoituse ja hoole eest! Jään vastuse võlgu küsimusele, et mida seal paremaks teha, sest ma ei tundnud seal millestki puudust, vaid olen palju rikkam Pimeduses kogetust. Aitähh!

 

Armastusega,
Sirve.

 

Panen kirja oma pimeduse kogemuse. See on saanud nüüd juba rohkem kui kuu aega settida.

 

Esimene öö möödus kiiresti. Erik rõhutas enne, et ärgu ma liiga kiiresti meditatsioonidega ja harjutustega alustagu, alles siis kui tunne peale tuleb aga minul oli tunne juba peale esimest und. Olin ju seda pimedust rohkemkui 4 kuud oodanud. Kobamine sai kiirelt selgeks. Ülestõusmisel tekkis küll suur mure, kuna vastasin, et söögipotti ja joogiklaasi ju kuskil ei ole. Arvasin, et Erik jättis need toomata aga nüüd tean, et olin ise selle ettevalmistusel kahe silma vahele jätnud. Samas, lahendus oli siiski olemas – termose kruusist sai nende päevadeks pudrukauss ja kammi tagumisest laiast otsast lusikas.

 

Kuna ajataju kadus päris ruttu (ainukene mida suutsin mõõta oli söögikordade arv) siis kõik järgnevad ajalised määrangud on loomulikult hinnangulised.

 

Esimene suur avastus oligi see, kui silmad hakkasid nö. sissepoole vaatama, kuna väliskeskkonnas polnud ühtegi bitti infot. See avastus esialgu kohutas aga hakkasin seda küllalt ruttu nautima. Milliseid pilte kõike ei näinud – liikuda näiteks rohujuure tasandil (pilt ise täitsa selge ja teraline (nn.HD pilt J)) või siis sõita lihtsalt taevakehade lähedalt mööda.

 

Teine suur avastus oli see, et kui lihtsalt on võimalik alateadvusega suhelda. Esitad taotluse ja see toimib. Käisin läbi enda tsakraid, tegin elutee ülevaatusi ja küsisisn erinevaid küsimusi jne. Praktikate tegemine sellises keskkonna soli väga lihtne. Ruttu kujunes välja rutiin – magamine, harjutused, söömine, meditatsioon. Järjestus aeg-ajalt muutus. Maa energias olles meeldis mulle näiteks pikka aega lihtsalt põrandal lesida.

 

Üks minu eredamaid kogemusi oli unetasandile langemine nii, et olin sellest teadlik. Ma kogesin seda, kuidas uni tuleb aga magama ei jäänud vaid avastasin end kiirelt ühes nii-nunnu-armsalt-pehmest-valgest-maailmast, kus inimesed magasid erinevates lohkudes ja nendega toimetasid (aitasid magada) sellised pehmed-valged-karvased-teletupsud. See oli imeline kogemus.

 

Kindlasti on pimedus heaks lakmuspaberiks kuidas kõrvalt näha enda mõtlemist (mentaalsust) ja püüda sellega mitte samastuda. Kui kuskil käis mõni krõps siis metnaalsus kohe tootis mingit nägemust ja hirmu. Näiteks üks hirm, millega lõpuni maadlesin ja ei saanud jagu oli see, et kas ma hiljem välja tulles üldse magama enam jään, kuna pimeduses olles tundus mulle, et ma ei maga enam, olin kogu aeg nö. ärkvel.

 

Helidest. Pimeduse kamber ise oli täitsa isoleeritud nii valguse, kui helide suhtes, kuid siiski need närilised tegid oma hääli. Ükspäev mingi loom näris ülevalt ventilatsiooni toru vaheldumisi pea terve päev (aeg oli ka selline, et loomad otsisid talvekodusid) Tänud siinkohal Ingvar Villidole, kelle õpetuste järgi oli meelte juhtimise harjutusi väga hea teha.

 

Mingi aeg hakkasin mõtlema juba tõesti, kas ja millal mulle järgi tullakse. Mingil imelikul tunnetustasandil oli ikkagi tajutav, see, et kas tegu on päevaga või ööga. Eriti, kuuvalgus oli tunda. Proovisin küll käega, et kas see pole äkki üksik valguskiir, kuid ei käe liikumist ma ei näinud aga tajusin kuu valgust.

 

Siis juhtus see, et üks hetk oli mingi loom minu pimdeuse toa siseruumis. Kui muidu toimusid krõbistamised ruumist väljas siis tundsin ükshetk, et mingi loom on lae peal. Mentaalsus arvas kohe, et see on hiir või rott. Lootsin, et ta pääseb sealt välja aga ükshetk kuulsin, et see olevus parantsatas põrandale. Olin siis voodis ja ei osanud midagi teha. Kui tükk aega oli vaikne siis mentaalsus pakkus, et „tore, nüüd on siis üks laip põrandal". Ja järsku hakkas seina ääres toimuma liikumine! No nii, see tekitas olemises ebameeldiva tunde ja kaaludes päris pikalt variante tundsin, et ei saa muidu kui pean küünla põlema panema. Arvasin, et see võib olla päris hirmutav aga seda valu/hirmu oli päris palju, mis voogas minusse, kui tiku süütasin. Püüdsin seda küll mitte vaadata aga tikk oli vaja küünlatahku saada ju. Hea, et olin päikeseprillid endale ette pannud. Selgus, et see elukas oli selline keskmist mõõtu konn, aitasin ta pimeduse ruumi uksest välja. Peale seda kuidagi meel ei tahtnud rahuneda ja peale pikka kaalumist otsustasin ikkagi, et mu rutiin on rikutud ja lähen välja. Otsus tehtud, tundsin, kuidas südamerütm oluliselt kiirenes. Tagantjärgi ütleksin, nüüd, et meil on alateadvuses tõesti hulk hirme tundamatu ees. Olles selles hetkes ja avatud sain nendega parema kontakti.
See, mis mind valdas siis kui ma ukse kaane pealt lükkasin, seda on sõnades võimatu kirjeldada. Kui enne oli välismaailma infotulv a 1 biti infot päevas siis nüüd oli see tuhandeid gigabitte sekundis! Ma kohe kükitasin oma a 15 minutit, sest nii massiline oli see infotulv ning närvide/nägemismeele (kuu oli taevas) / kuulmismeele (tuul ulus metsas) reaktsioon vajas kohanemist. Kui lõpus liikuma hakkasin võiks küll öelda, et katus sõitis. Jõudsin metsast välja aga siis sain aru, et mis ma ikka keset ööd ilmun õe peale, ja mida ma soovin või teen ? Läksin tagasi (pidin küll veidi seiklema, sest eksisin ära sest mõte ei tööta sel hetkel küllalt hästi) Ma ei tea kaua ma magasin (minu arust vähemalt päeva), sest ülesse tulles ja uuesti riidesse pannes (arvates, et ööst on saanud päev) ja välja minnes oli jälle öö!. Tundub, tõesti et magamine pole aju jaoks mitte selleks, et päeval kogetut süstematiseerida vaid selleks, et teatavaid asju unustada. Nii suur oli olnud see infotulv.
Püüdsin siis mitte magama jääda, et hommiku välja tulla. Arvasin, et tegu on laupäeva hommikuga s.t samal päeval pidin õhtul välja tulema.
Kõige suuremaks elamuseks saabki nimetada vist seda hetke, kui hommiku välja tulin ja jalutasin kuldsete lehtede sees ning siis üksäkki tõusis päike... Ma jalutasin ja nutsin ning kõrvust hakkas kostma meloodiline viiulikontsert. Ma ei tea tõesti, kust ma seda kuulnud olin aga jah, kontsert oli täiesti ehe (kui mütsi peast võtsin siis muidu huigas vali tuul) Päike paistis, mina jalustasin ja nutsin. Rõõmust. See oli päris ehtne rõõm.

 

Tänud siinkohal ka Erikule, kellega ajasime hommikul kamina ääres juttu (kaminatuli oli väga-väga kosutav)

 

Võiksin öelda, et selline kerge ja kõrvaltvaataja tunne kestis ikka paar päeva siis hakkas endine (meile tuttav) ajusagedus võimust võtma.

 

Tänud veelkord teile Erikuga sügava ja avardava kogemuse eest. Olen teinud läbi aastate erinevaid praktikaid ja samas, ütlen selgelt ja täie veendumusega - minu jaoks oli pimeduse tuba kõikidest neist eelnevatest kõige tugevama mõjuga. Nüüd olen tunnetanud, mida tähendab elada „seest välja", „mitte väljast sisse".
Edu ja tervist! Ei välista üldse, et tulen millalgi veel tagasi. Tagantjärgi tundub, et nn. sügavust, kuhu oleksin võinud sukelduda, oli ja on veelgi.
Andres

 

Ma ei märganud kuidas ma sellesse pimeduse reaalsusesse sisenesin. Alles siis kui sellest väljuma hakkasin ja nägin asju kõrvalt, taipasin mis oli toimunud. Olin pimedusega nii üheks saanud, et olin täiesti unustanud ,et päike on olemas. Sellist mõistet nagu päev ei eksisteerinud,oli ainult pimedus ja oli alati olnud.Ja see oli ülimalt normaalne ja tavaline ,et kunagi pole midagi muud olemas olnud ,kui ainult pimedus.See pimedus oli kuidagi puhas ja nii omane, nii lähedal, nii minuga, nii kõikehõlmav ja nii isiklik.Kõik eksisteeris pimeduses aegade algusest saadik ja selle igapäevasus tundus tagantjärele nii jahmatav.Maa alt väljudes küsis Thule ,et mitmendal päeval mul õunamahl otsa sai.Vastasin ,et kolmandal ärkveloleku hetkel, sest päevi mul polnud.
Ma armastan pimedust.
Terje