Kõrgendikul seisab uhke maja
peegeldades möödaniku kaja
vahvad valged kuninglikud sambad
üle elanud kõik aja hambad
maja silmiks kenad aknarivid
katust katmas nelja korstna kivid
sissekäigu katus rahu annab
lahkelt hoone sisemusse kannab
unikaalsed kaardus valged laed
kõnetavad, kui neid vaikselt kaed
iidsed seinad juttu vestavad
lugudest, mis ajas kestavad
antiigi hõngu mööbel õhku kannab
mugavust ja silmailu annab
vaibamustrid virgutavad vaimu
ilu olemusest andes aimu
laualinikutel lillevaasid
puhvetites suveniirid, klaasid
vanamoodsad valguskandjad rippu
esteetilise tunde viivad tippu
rohetaimed mahendavad meeli
kõneledes taimeriigi keeli
seintel maalid pilku püüavad
kunsti silmitsema hüüavad
ühes ruumis laual küünlasära
viimasedki pinged uhub ära
valge sein siin võimsat pilti kannab
sisekaemusele ruumi annab
kaunis ingel, lillesülem käes
tervendavas taevalikus väes
kiirgab usku, armastust ja lootust
kesk paremate ajastute ootust
need võluvad ja hääletumad tiivad
hinge süvarännakule viivad
need silmad rahusõnumit on kandmas
me südameisse armusoojust kandmas
maja taga, rohetaval pinnal
hingata saab rahulikul rinnal
magusamaid lillelõhnu neid
oo, kuis hinge ülendab see leid
vaikses tuules kohisevad puud
nende kõrval koged hoopis muud
olemise vormi, suunaviita
koged Looja puudet, mida kiita
siin tervendavad pingid muru peal
liblikad ja linnud siin ja seal
tiibu lehvitavad allpool taeva
leevendamas terveneja vaeva
siin Universum võimendunud väega
hoiab Sind kui vennaliku käega
kas viibid tunni, kaks või kauem veel
saab toidetud Su püha kuues meel
heas Kirna mõisas avardub Su hing
siit lahkudes kui jätkub eluring
Sa osa saanud armust, rahumerest
leebelt hoolitsevast ingliperest