Vladimir Megre teises, sarjaga samanimelises raamatus veenab Anastasia meid algallikate tarkuses ja põhjavööndi seedrite tervendavas väes, aga mitte ainult. Anastasia ütleb, et tõe tundmine ei seisne sellest rääkimises, vaid elulaadis. 

Anastasia ütleb:

Inimeses, igas inimeses on algusest peale olemas absoluutselt kõik vajalik informatsioon. See on talle antud juba sündides. Nagu käsi, jalg, süda, juuksed. Kõik maailma õpetused, kõik avastused on võetud üksnes sellest Allikast. Mitte miski kätega loodust - ei raamatute hulk, ei kõige kaasaegsemad ega tulevased arvutid kõik üheskoos ei suuda kunagi mahutada isegi osa informatsioonist, mis on olemas ühes inimeses. Vaja on ainult osata seda kasutada.

Jumala olemus pole lihas. Ta ei saa valjusti kõigile taevast pasundada, kuidas elada. Kuid Ta soovib, et kõigil oleks hea, sellepärast saadabki Oma Poegi. Inimesi, kelle mõistuse ja Hingeni Ta teatud määral pääseda suutis.
Pärast Tema pojad lähevad ja räägivad teiste inimestega erinevates keeltes. Mõnikord sõnadega, mõnikord muusika ja piltide abiga, või tegutsevad kuidagi teisiti. Vahel neid kuulatakse. Vahel aetakse taga ja tapetakse. Nagu näiteks Jeesus Kristusega juhtus. Ja Jumal saadab uuesti Oma Poegi. Kuid alati kuulab neid vaid osa inimesi, teised ei võta vastu. Ja rikuvad õnneliku olemise seadusi.